Suvi muutub vaikselt sügiseks.

Varsti peab juba saapad jalga suruma ja natukene lumes sumpama, et uuel ringil uuesti plätud jalast visata, varbad vette pista ja lillepärg pähe panna.

Seni saab, vihma sabin taustal, rahulikult raamatuid lugeda, kallimaga kaisutada & sõpradega, teekausid käes, maast ja ilmast lobiseda. Seni saab värvilistes lehtedes sahistada & kargel talvehommikul sisse hingata suure sõõmu ninaseinu kriipivat õhku. Seni saab loota, et termoses kohv püsib soe kuni sa uuest uksest sisse astud. Seni saab, läbi lendleva lume, Vanalinna tänavaid ja valguskettidesse mässitud vaikset linna nautida. Seni saab aknast naabrite eludesse piiluda. Seni saab teki all oma külmade varvastega kallimat ehmatada.

Kuni tulevad uued tuuled & puhuvad lumekihi teedelt ära. Kuni väikesed rohulibled vaevaliselt oma peanupud mulla alt välja pistavad & pungad päikese nautides end avavad.

Siis tuleb jälle aeg plätud jalast visata, varbad vette pista ja lillepärg pähe panna.

Seni aga nägemist suvi.

Igavesti sinu, Lisett. ❤